Tallinna Kaarli kirik
Kaarli kirik | |
---|---|
Riik | Eesti |
Asukoht | Tallinn, Harju maakond |
Koordinaadid | 59° 25′ 55″ N, 24° 44′ 21″ E |
Kaarli kirik on uusromaani stiilis kirik Tallinna kesklinnas Kaarlimäel.
Arhitektid on Otto Pius Hippius ja Rudolf von Bernhard (laekonstruktsioonid). Kirik pühitseti sisse 1870. aastal.
Kirikus asub eesti esimene monumentaalmaal "Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete…", mille autor on Johann Köler.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Praegune Kaarli kirik on vähemalt viies sakraalehitis Tõnismäel. Muinasajal paiknes sama koha peal tõenäoliselt hiis.
Tõnismäe Antoniuse kabel
[muuda | muuda lähteteksti]Arvatavasti ehitati sinna pärast 13. sajandi vallutusi mingi kabel. Esimest korda on Tõnismäe Antoniuse kabelit mainitud kirikuna 1458. aastal. Võimalik, et kabel ja kirik olid eraldi ehitised. See andis piirkonnale ka nime: Antoniuse ehk rahvapärasemalt Tõnismäe. Kabel(id) hävis(id) arvatavasti Liivi sõja ajal.
Tõnismäe Kaarli puukirik
[muuda | muuda lähteteksti]1670. aastal pühitseti sisse Kreeka risti kujuline puukirik, mille laskis ehitada Rootsi kuningas Karl XI. Kirik oli mõeldud Toompea ja Toomalevi eestlastele ja soomlastele kogudustele (Karlskirche finnisch-estnische). 1670.–1680. aastail toimunud Tallinna linna kindlustustöödele oli toodud Soome Hämeenlinna jalaväerügemendist 1670. aastate alguses ehitustöödele kompanii jagu mehi (umbes 150 meest), kes paigutati elama eeslinnadesse. Kuninga auks hakati seda nimetama Kaarli kirikuks. 1684. aasta Toompea tulekahju järel toimusid Tõnismäe kirikus ka Tallinna toomkiriku eesti, rootsi ja saksa koguduse jumalateenistused, rootsi ja eesti kogudus aga hakkaski käima Kaarli kirikus ja pärast toomkiriku taastamist jäigi eesti kogudus sinna[1]. Hoone põletasid rootslased Suure Põhjasõja ajal 1710. aastal maha, kui Moskva tsaaririigi väed lähenesid Tallinnale. Tõnismäel, Hariduse ja Tõnismäe tänava vahel asus Vana-Kaarli kalmistu ehk Antoniuse kalmistu. Arheoloogiliste esemete, hauapanuste järgi võib oletada, et põhiline matmisperiood oli kalmistul 16.–18. sajand.[2]
Kaarlimäel asus ka De la Gardie reduut Wismari raveliini ees. Enne Tallinna kapituleerumist Põhjasõjas Vene vägedele 1710. aastal jõuti ehitada valmis Tallinna muldkindlustusvööndi Ingeri ja Rootsi bastionid linna edelaküljel ja uus Wismari raveliin nende ees.
Neljas, ajutine puukirik (Kaarli hädakirik) püstitati 1863. aastal praeguse Kaarli puiestee ja Tõnismäe vahelisele kolmnurksele platsile. Kui uus kirik valmis, muutus ajutine kirik tarbetuks ning see lammutati 1870. aastal.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]1860. aastateks võimaldasid kujunev rahvuslik iseteadvus ja soodne majanduslik ning poliitiline olukord ehitusega pihta hakata. Krundi ja ehituskivid annetas kaupmees ja Toomgildi vanem Hans Heinrich Falck.
Uus Kaarli kirik pühitseti sisse 1870. aastal, kuigi ehitust alustati juba kaheksa aastat varem. Venimine oli seotud rahapuudusega.
Kiriku projekteeris baltisaksa arhitekt Otto Pius Hippius (1826–1883). Kiriku projekt valmis juba 1858. aastal, kuid nurgakivi pandi alles 1862. aastal. Kiriku lõplikku valmimist autor ise ei näinudki. Katus jõuti peale 1870. aastaks, mil kirik ka sisse õnnistati. Tornid lõpetati alles 1882. aastal, kuid siseviimistlus ning altarimaalid võtsid veel aega. Kirik ei ole praegugi täielikult lõpetatud: puudu on näiteks projektis ettenähtud raidkujud seinaniššides.
Tööde käiku juhatasid kohapeal kubermangu insener Rudolf Otto von Knüppfer ning Põltsamaalt kutsutud ehitusmeister Gustav Heinrich Beermann.
1. detsembri riigipöördekatse käigus tapeti kiriku juures kordnik Johannes Kumel.
1937. aastal annetas kogudus Allveelaevastiku Sihtkapitalile vana kirikukella ja selle eest kinnitati kirikule Allveelaevastiku Sihtkapitali kinnisvaramärk.[3]
Arhitektuur
[muuda | muuda lähteteksti]Kirikuhoone on uusromaani stiilis. Voldemar Vaga leiab, et "välisarhitektuuri iseloomustavad omavoliliselt käsitletud romaani stiili vormid." Karin Hallase sõnul on aga Kaarli kiriku puhul tegemist stiili sügava teadvustamise ja põhimõttelise käsitlusega.
Kaarli kiriku suursugune ja avar interjöör tuleb esile tänu selle erilisele katusekonstruktsioonile, mis võimaldas luua ühtse, piilaritega liigendamata ruumi. Selle projekteeris Otto Pius Hippius koos tuntud konstruktori Rudolf von Bernhardiga. Bernhardi projekteeritud puust laekonstruktsiooni peeti omal ajal ehitustehnika suursaavutuseks, mille mudel jäi ehtima Eestimaa provintsiaalmuuseumi ja Peterburi tsiviilinseneride instituudi ekspositsiooni. Bernhard oli omal ajal niivõrd mainekas insener, et kui 19. sajandil tekkisid Rooma Peetri kirikusse praod, kutsuti ka tema Peterburist Rooma probleemiga tegelema.
Kiriku interjöör
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast pikihoone valmimist ja kiriku õnnistamist võtsid siseviimistlustööd veel kaua aega. Kirikus puudus ka altaripilt. Arhitekt Hippius soovitas tellida altaripildiks kui mitte mosaiigis, siis vähemalt freskotehnikas altarimaali. Ilmselt soovitas ta ka pöörduda Johann Köleri poole. Köler maalis fresko tasuta ning see võttis tal aega kümme päeva. Punastes ja sinistes toonides altarimaal valmis 23. juulil 1879 ning õnnistati sisse 29. juulil. Kaarli kiriku fresko "Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete..." on Johann Köleri suurim teos ning Eesti esimene monumentaalmaal.
Kaarli kiriku altarit ehivad veel ühe teise kunstniku teosed. Nendeks on baltisaksa kunstniku Sally von Kügelgeni (1860–1928) stseenid Kristuse elust, mis valmisid kümme aastat pärast Köleri tööd – 1889. aastal. Põhjus, miks valiti tõenäoliselt Köleri kavandatud kompositsiooni lõpuleviimiseks baltisakslasest kunstnik, peitub Köleri rahvuspoliitilises tegevuses, mis oli baltisakslastele vastukarva. Sally von Kügelgeni valmistatud freskod Kaarli kirikus on Carl Timoleon von Neffi poolt Iisaku katedraali jaoks Peterburis loodud kompositsioonide pealiskaudse koopiad. Keskmine maal kujutab püha õhtusöömaaega, vasakul näeme Kristuse sündimise stseeni, paremal Kristuse taganutmist.
1923. aastal valmis saksa orelimeistri Eberhard-Friedrich Walkeri valmistatud orel 3 manuaali ja 83 registriga.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Tõnismae kalmistud, linnaarhiiv.wordpress.com, 18.11.2018
- ↑ Uwe Gnadenteich, Ministeeriumi ukseesine on surnukehi täis, postimees.ee, 9. juuni 2017
- ↑ http://www.filmi.arhiiv.ee/fis/index.php?act=search_detail&a_id=2505&isik=&autor=&esitaja=&string=&pealk=&mark=&mod=3&lang=et&nocache=1368795753[alaline kõdulink]
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Egle Tamm, Tiina-Mall Kreem Tallinna Kaarli Kirik, Tallinn, 2007. ISBN 9789985976876
- Karin Hallas. Historitsism Tallinnas. Arengujooni ja tendentse. – Kunstiteaduslikke uurimusi nr. 7, Tallinn 1994
- Voldemar Vaga. Kunst Tallinnas XIX sajandil, Tallinn 1976.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tallinna Kaarli kirik |
- Tallinna Kaarli kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
- Tallinna Kaarli kirik Digitaalne arhiiv "Eesti kirikud"